Täna oli pikk tööpäev, läksin kella 7.40 paiku ja koju saabusin peale kl.19. Esal on puhkusenädal ja nad on lastega kodus, seega Aaron veel magas kui läksin hommikul-päev tundub eriti ebaõiglaselt pikk, kui üht last hommikul ärkvel ei näegi, teistki vaid vilksamisi, ja õhtul minu saabudes ongi neil aeg süüa õhtusöök ja pugeda voodisse. Lisaks oli külm ja väga vihmane päev, mitte et ma sellest tööl viibides kuigi teadlik oleksin, akendel on peaaegu igal pool rulood ees (sest ultraheli aparaadid vajavad pimedust, valges on võimatu korralikult pilti eristada), aga päike ja hea ilm imbub sisse ka läbi ruloode.

Väsinuna koju jõudes leidsin Eestist tulnud tähitud paki kviitungi! Arvasin, et kotivahetuse kott on kohale jõudnud (info on, et kadunu asemele on uus kott teele pandud). Palusin Esal kohe jalamaid postkontorisse minna, et saatja ei peaks kannatamatult homseni ootama, ise ma ei raatsinud enam laste juurest ära minna. Esa saabus pappkarbiga,

 mis aga ei sobinud üldse kokku mu teadmistega vahetuskoti tegijast. Vale nimi, vale kodulinn. Värvipaki vahetusse teatasin vanemate Eesti aadressi, see kah ei võinud olla. OI KUI PÕNEV mul hakkas! Teibid olid hästi kõvad ja nuga liiga nüri ja kannatamatus oi kui suur... aga lahti ta lõpuks sain. Ja karbist tuli poekott, millele heegeldatud taskud, suurem ees ja väiksem taga. Must-valge, trendikalt.

 Ja heegeldatud on taskule minu foorumi kasutajanimi Aiaia. See nimi tuleneb muide meie kahe lapse kokku 5 eesnime esitähtedest, Iiris Inger ja Aaron Andres Antero, nii et need tähed on tähendusega ja olulised, mitte suvaline aietus.

Nojah, mis olid minu mõtted esimesel hetkel?

1) Tean valesti Kotivahetus vol.3 oma tegija nime ja elukohta? Ta laskis kellelgi teisel postitada, ja too tegi seda enda nimel?

2) Ei, see on poekott. Aga ma ju ei registreerunud poekoti vahetusse... Oi, appi, äkki ma ikka uniselt registreerusin, ja nüüd olen ise jätnud kellelegi poekoti tegemata? Appiiii!

3) Ei, ikka ei registreerunud, mulle oleks ju adressaadi nimi tulnud. Oh, keegi on saatnud eksituse tõttu oma vahetuse poekoti mulle, pidi mujale saatma- aga kust mu aadress võis eksida?

Ebaselgused lõpetas kiri, mille pakist leidsin. Sant! Kujutege endale ette, ta on lugenud mu blogi, sattunud lugema, kuidas läks selle kotivahetusega- ja ta tegi mulle lihtsalt heast südamest koti! "n.ö. kilekoti asendaja", nagu ta ise kirjutas. Mis on väga positiivne, üritan tõesti kilekottide jätkuvat ostmist poeretkedel vältda (naiivses lootuses, et keskkond saab puhtam ja parem, kui ma kilekotte iga päev ei osta, jogurtit ostan ainult liitristes pappkarpides plasttopside asemel, ja lapsel kasutan riidest mähkmeid). Nojah, seega on sihukesel kotil tõesti kasutust kah. Aga mis kõige tähtsam, mõelge ikka, keegi vaevub heast-paremast võõrale kingi tegema, hankima kusagilt tema aadressi, pakkima ja teele saatma. Lihtsalt, heast südamest! Võite nüüd kujutleda, kas päike hakkas pilvisest õhtutaevast (+13*C) paistma? Tegelikult peaks hästi mitut kiiret asja tegema, aga ma lihtsalt pidin selle loo kohe toorena siia blogisse kirja panema, uneaja arveltki, sest olen nii vapustatud. :-)   AITÄH, SANT!!!

Muus osas, käsitöö vallas... Värvipakk läks eile teele. Hästi mõnus oli, et võisin teha oma lemmikvärvi paki, oleksin selle võinud oma sahtlitestki kokku kraapida, kui oleksin laisk olnud. Tegelikult oli muidugi kõik kraam nimelt paki jaoks hangitud, ei saada oma vanu. Ja veel tore, lisaks (hetke?) värvisoosingule on mul oma adressaadiga veel ühist. Tema teine laps on Iirisest 2 kuud vanem tüdruk, ja tema noorim on Aaronist 3 päeva vanem poiss. Võimalik, et sellega sarnasused lõppevadki, aga igatahes oli mul seda pakki imelihtne komplekteerida, vaatamata sellele, et saajal pole blogi, tundus siiski, et tean tast piisavalt. Muidu pole palju midagi teinud, praegu tihedalt tööl, isegi jannipäeva olin valves, ja samas vaimus jätkuvad lähinädalad.