See blogi tegemine on üks tore värk- tekib endalgi selgus, kui palju tegelikult sõrmed liiguvad. Muidu oli ikka tunne, et ega mina ju palju midagi ei tee. Nüüd siia pilte pannes märkan, et siiski teen üht-teist. Muidugi mitte sama palju (ja eriti mitte samal tasemel), kui tõelised käsitöö fanaatikud, või näiteks need, kellel õnn (?) olla pensionil. Aga tööl käimise (ja vahel erialase kirjanduse lugemise) ja väikeste laste kõrvalt siiski arvestataval määral.

Nädalalõpus sai Tita-Nuku endale uue kampsuni. Küllap see on meie ema möju, et olen õppinud jälestama alasti nukkusid. Tita-Nuku on saanud viimase kuu-pooleteise jooksul need püksid (vanast second handi T-särgist, ülejäänud särgist oli Aaron endale enne seda mähkme saanud), sokid ja mütsi. Tal nimelt kuuldavasti jalad ja pea külmetasid. Ja eelmised roosast fliisist riided olid nati nürid, mulle uued meeldivad palju rohkem. Nüüd Iiris arvas, et oleks vaja villakombekat, aga tegin vaid kampsi. Lõngad lõppesid taas väga täpselt, seejärel kui olin ülejäänud juppidest kaks nööpi kokku käkerdanud (olime ämmal-äial külas, nii et ma ei saanud õigeid nööpe otsida) oli punast lõnga alles 5cm ja sinist ehk 40cm. Kolmas nööpauk jäigi seega nööbita.

Viikonloppuna täydensin tytön nuken asua villapaidalla. Muut vaatteet on valmistuneet vähän aikaisemmin. On mukavaa, kun nuket ei ole paljaina, ja kun lapsi voi vaihtaa asuja.

Täna valmistus ka see väike Salomon, millest kujutlesin, et ehk ämmale, aga Kodukana märkuse peale olen hakanud isegi kahtlema selle sobivuses. Mulle meeldib salomonisõlm, aga mul nad kõik ikka natuke venivad ja muudavad kuju. See vist kuulub asja juurde?

Tänään lopetin myös mustan salomonisolmu huivin, joka ihan ok, vaikka minulla kaikki solmuista tuotokset kyllä vähän venyvät. Vaikka tykkään solmun ulkonäöstä, teen kai seuraavan huivin eri tavalla. (ja mihin mä niitä huiveja oikeastaan tarvin?)

Aaron sai uued püksid. See on sihukese jõmpsika lihtsate pükste juures mõnus, et saab väga ruttu midagi konkreetset valmis, nähtavat ja näidatavat tulemust. Nendegi pükste peale kulus tubli 30 minutit. Materjaliks on Abakhanist ostetud strech-frotee, äärmiselt mõnus laste riietes. Suveks peaks Iirisele tegema shortsid sellest roosatriibulisest, mida kapis leidub.  Toapükse vajaks Aaron küll lisa veelgi, nii et see on enne järjekorras. Rääkimata Aaroni mähkemtest ja magamiskotist.

Pojalle valmistuivat joustofroteesta housut. Tykkään välillä sellaisia ommella, ne kun on nii nopeita ja heti on jotain näytettävää. Niihinkin housuihin meni huimat 30 min. Ja mikä parasta, poika todella tarvi hetkellä housuja, tarvisi vielä toisetkin. Huonona puolena asiassaon, että en ole saanut mieleeni yhtäkään  sopivan väristä paitaa ruskeihin housuihin. 

Ja siis peaks kirjutama veel KOTIVAHETUSEST. Aega muidugi veel on, aga mõtted liiguvad ja sõrmed sügelevad. Ja mõtteid on liiga mitu. Ladusin ühele pildile 3-4 erineva idee võimalikud vahendid.

Ja tässä ajatuksiani laukusta, joka pitäisi tehdä  ISETEGIJA:n laukunvaihto projektia varten. Aikaa on vielä 2kk, joten ehkä  ideani selviävät , tai saan tehtyä usemman kokeilun. Tässä kuvassa 3(-4) erilaisen ideani materjaaleja. Ompelen tai kirjon, neulon tai virkkaan? Kahvat ostin valmiiksi, jos niitä sitten tulen käyttämään.

Õmmelda? Tikkida? Kududa? Heegeldada? Triibud? Lapid? Kujundid? Sangad ostsin ära, aga päiris kindel, kas nad kasutusse lähevad, pole veel. Ja kõik muu kogu projektis on veel ebakindlam. Nii tahaks teha kotti, mis leiab heakskiitu ja kasutust, mitte ei lähe õlakehituse saatel kappi seisma.